TLS § 52 lõiget 2 on siiani tõlgendatud selliselt, et summeeritud tööaja arvestuse korral peab töötajale seitsmepäevase ajavahemiku jooksul jääma vähemalt 36 tundi järjestikust puhkeaega ning nimetatud puhkeaja sisse on juba arvestatud igapäevane puhkeaeg (11 tundi). Antud tõlgendus on kooskõlas Euroopa parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/88/EÜ, 4. november 2003 (Tööaja korralduse teatavate aspektide kohta) artikliga 5, kus on sätestatud, et liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et tagada iga töötaja õigus vähemalt 24 tunnisele katkestamatule puhkeajale iga seitsmepäevase ajavahemiku kohta lisaks artiklis 3 nimetatud 11 tunnisele igapäevasele puhkusele.

Töötajatele vajalik vaba aeg vahetuste vahel on senise tõlgenduse alusel tagatud. Tööandjad koostavad tööajagraafikuid töötajatele võimalikult soodsaid tingimusi pakkudes. Levinud on praktika lühike ja pikk töönädal, mille puhul on töötajal üle nädala võimalik saada järjestikku 3 vaba päeva või võimaldatakse töötajatel saada rohkem puhkust, kombineerides põhipuhkust graafikujärgsete vabade päevadega. Tööajagraafikute koostamisel võetakse arvesse mitmeid erinevaid tegureid ning olulised on ka töötajate ja teenuse hankijate huvid, töökoormuse planeerimine ning vajalike töölõikude katmine kõige efektiivsemal viisil. Tööinspektsiooni uuenenud tõlgendus surub need tegurid aga tahaplaanile, mis võib kaasa tuua negatiivseid tagajärgi vähenevate töömahtude, rahulolematute töötajate ning langenud majandusnäitajate näol.

Uus tõlgendus võib töötajatele kaasa tuua vastupidise olukorra Tööinspektsiooni poolt soovitule. Olemasolevate töötajate töökoormuse vähenemine (olukorras, kus uue tõlgenduse järgimiseks on vaja värvata lisatööjõudu) toob kaasa töötajate sissetuleku langemise ning ohu, et sama sissetuleku tagamiseks on töötajad sunnitud töötama kahel kohal, mistõttu nendel töötajatel on puhkeaega reaalselt hoopis vähem. Uus tõlgendus on koormav ka töötajate jaoks, kes soovivad jätkata senise tava alusel, et tagada tööajagraafikute paindlikkus ja parem vastavus töötajate vajadustele võimaldada kasutada oma vaba aega viisil, millega töötajad senise praktika kohaselt arvestanud on.

Täielikult on kaalumata jäetud uue tõlgenduse majanduslik mõju tööjõuturule. On üheselt arusaadav, et praeguse hulga töötajatega ei ole paljudel juhtudel võimalik uue tõlgenduse alusel tööajagraafikuid koostada, mis tähendab, et tõlgenduse järgimiseks oleks vaja värvata juurde uusi töötajaid. See tähendaks tööandjatele mitte ainult tööjõukulude, vaid lisaks veel ka värbamis-, koolitus- ja administreerimiskulude kasvu, mis omakorda võib tähendada ka toodete ja teenuste hinnatõusu. Kuidas mõjub see nende ettevõtete konkurentsivõimelisusele Euroopa ja maailmaturul, näitab aeg. 

ETEL liikmeskonda kuuluvad tööandjad on teinud ettepaneku algatada TLS § 52 muutmise eelnõu, et põhjalikumalt kaaluda tööandjate ja töötajate huve iganädalase puhkeaja osas, võttes arvesse direktiivis sätestatud nõudeid ning seadusandja esialgset tahet.